Koormustest on mõeldud kõigile

Alguseks

Spordimeditsiini koormustest pole enam pelgalt sportlaste pärusmaa. Põhjuseid spordiarsti juurde pöördumiseks võib olla erinevaid. Kõige lihtsamaks põhjuseks on mure oma tervise pärast – on ju vähene liikumine ja stressirohke töörügamine kontoritöötaja ühed peamised terviseriskid. Spordiarsti juurde tuleks pöörduda ka siis, kui spordiga tegelemises on pikem paus tekkinud ja on soov end taas liigutama hakata. Tublimad spordiharrastajad peaksid käima spordiarsti juures regulaarselt vähemalt ühe korra aastas, et kontrollida tervist ja jälgida sportliku vormi arengut. Tippsportlased ja nende treenerid konsulteerivad arstidega treeningprotsessi käigus pidevalt, püüdes treeningute efektiivsust maksimaalsena hoida. Seega on spordiarsti juurde asja kõigil, kes oma tervisest hoolivad ja on valmis oma tervise heaks pisutki liikumisega tegelema.

Kõik algab läbivaatusega

Kui lähete spordiarsti juurde koormustestile, võtke kindlasti kaasa treeninguriided, vahetusjalatsid, jook ja pesemisasjad. Alguses küsitleb arst patsienti tema eluviiside ja kaebuste kohta. Seejärel vaatab arst patsiendi väliselt läbi – vaatab hammaste ja kurgu olukorda, hindab rühti ja kehalist arengut. Seejärel mõõdetakse pikkust, kaalutakse, määratakse rasvaprotsent ja kehamassiindeks. Enamasti kuulub koormustesti juurde hingamisnäitude uuring ehk spirograafia, kus mõõdetakse kopsumahtu ja kopsude ventilatsioonivõimet ehk kui palju suudab inimene õhku ajaühikus kopsudest läbi ventileerida. Erilise hoolega kuulab arst südame tööd.

Kui on vaja hinnata ka jõunäitajaid, tehakse needki ära enne koormustesti juurde asumist. Spordimeditsiinis kasutatakse väga erinevaid mõõdikuid jõu, kiiruse, reaktsiooni ja plahvatuslikkuse mõõtmiseks.

Tervisekontrolliks piisab EKG-koormustestist

Kui on tekkinud mure oma tervise pärast või soovite lihtsalt oma tervist kontrollida ja te aktiivselt spordiga ei tegele, on kõige õigem ja odavam valik EKG- ehk elektrokardiograafiline koormustest.

Tavaliselt viiakse koormustest läbi veloergomeetril, kuna jooksurajal jooksmine eeldab teatud kogemust ja sportlikku vormi. Testi käigus uuritakse südametööd rahuolekus, järkjärguliselt suurenevatel koormustel ja taastumisel. Koormustesti alustatakse soojenduskiirusega, mida hakatakse kindla intervalli järel suurendama kuni patsient annab märku, et ta enam ei jõua.

Testi tulemusel saab inimene teada hinnangu oma kehakaalule, südametööle ja koormustaluvusele.

Kuigi suuremate spordiklubide juures on koormustesti tegemise võimalus olemas, tehakse seal enamasti koormusteste vaid südamelöögisageduse põhjal ilma elektrokardiograafiata. Sellised testid selgitavad küll kaudsete valemite põhjal välja töövõime, kuid ei anna infot võimalike probleemide kohta südames.

Aktiivsetele on kardiopulmonaalne koormustest

Samm edasi on kardipulmonaalne koormustest ehk test, kus lisaks EKG-testi protseduuridele uuritakse ka kopsude tööd. Spetsiaalne seade mõõdab sisse- ja väljahingatava õhu koostist ja hulka, selleks vajalik aparatuur on vaid spetsiaalsetel spordimeditsiinikeskustel ja üksikutel erialaarstidel.

Koormustesti käigus saadakse organismi reaktsiooni kohta koormusele mitmeid olulisi andmeid, sealhulgas määratakse üks olulisemaid üldise töövõime näitajaid – maksimaalse hapnikutarbimise võime ehk VO2max. Kuigi maksimaalse hapnikutarbimise algtase on päritav, sõltub selle tegelik näit inimese füüsilisest aktiivsusest – treenides näit suureneb ja vastupidi. Võrreldes erinevatel aastatel tehtud testide tulemusi saab jälgida oma arengu dünaamikat ja hinnata treeninguplaani efektiivsust.

Veel määratakse testi tulemuste põhjal anaeroobne lävi ehk pulss, millest kõrgemal viibides tekib organismis hapnikuvõlg, ja pulsivahemikud erinevateks treeningrežiimideks. Viimased on eriti olulised, sest õigete pulsisageduste juures treenides väheneb ületreeningu oht ja suureneb treeningu efektiivsus.

Laktaaditest lisab spordis olulist infot

Proovid annavad ülevaate laktaadi ehk piimhappesoola kontsentratsioonist veres. Proovi võetakse torkega näpuotsast või kõrvalestast ja pisike karbikujuline analüsaator annab tulemuse juba sekunditega.

Kui laktaadi lõppnäit on väga kõrge, on tõenäoliselt tegemist inimesega, kellel on lihase struktuuris ülekaalus kiired lihaskiud, ja vastupidi. Järsk tõus laktaadikõveral tähendab hapnikuvõla tekke alguspunkti ja sealt edasi järgneb koormuste suurenedes laktaaditaseme järsk tõus. Laktaadi kuhjumine lihases põhjustab kõigile tuttavat „täis“ või „kange“ lihase tunnet. Koormusjärgse taastumise laktaadikõvera järgi arvutatakse organismi laktaadieemaldamise kiirus.

Teades aga oma pulssi erinevate laktaadinäitude juures ja laktaadi eemaldamise kiirust, on võimalik neid teadmisi kasutada treeningutel koormuste ja puhkepauside planeerimisel.

Vereanalüüsid

Verekoostis on organismi otsene peegel ja selle analüüsimisel võivad välja tulla nii inimese üldist heaolu kui sportlikku vormi limiteerivad faktorid. Vereanalüüsid võetakse spordimeditsiinis otse veenist.

Tavainimesele piisab tavalisest kliinilise vere analüüsist, mis muu hulgas näitab vere puna- ja valgeliblede hulka, vereplasma ja vererakkude vahekorda, hemoglobiini sisaldust ning aitab avastada võimalike põletikukollete olemasolu. Suuremate mahtudega treenivatelt sportlastelt peaks lisaks võtma raua ja ferritiini proovid, mis näitavad kõige otsesemalt organismi peamiste rauavarude suurust. Madal rauasisaldus kehas piirab kehalist töövõimet ja pikemalt kestes võib põhjustada rauavaegusaneemiat ehk raua puudusest põhjustatud kehvveresust.

Spordiarst peab suutma anda hinnangut

Pelgalt uuringutest poleks kellelegi kasu, kui saadud tulemusi ei oskaks keegi analüüsida. Siin tulevad mängu spordiarsti erialane spetsialiseerumine õpingutel, teadmised toitumisest, kogemused oma sporditegevusest ja inimestega töötamisest. Igale patsiendile tuleb läheneda individuaalselt ja analüüsil lähtuda nii tema eluviisist, töö iseloomust, füüsilisest vormist, harrastatavast spordialast, pikkusest, kaalust kui ka võimalikest organismi anomaaliatest. Seega on spordiarst esmapilgul kitsa eriala spetsialist, kuid lähemalt tutvudes universaalne nõustaja. Sportlikku tulemust ja üldse füüsilist vormi mõjutab niivõrd palju faktoreid, et spordiarst peab nõu andma nii sportimise, toitumise kui elukorralduse alal.

Koormustesti järel analüüsib arst testi tulemusi, mille põhjal annab hinnangu tervislikule seisundile, hindab füüsilist vormi, toob sealt välja kitsaskohad, millega peaks süvendatumalt tegelema, ja annab nõuandeid edaspidiseks planeerimiseks. Kui spordis on spordiarsti nõuanded väärtuslikud nii sportlasele kui treenerile, siis harrastusspordis, kus inimene on endale nii treeneri kui sportlase eest, on need nõuanded talle lausa asendamatud.

Madalate või olematute treeningkoormuste tagajärgedest räägivad meile enesetunne, peegel ja saunakaal. Suurte ja valesti planeeritud koormuste tulemustest räägivad meile muuhulgas üleväsimus, unehäired, kõrgenenud pulss, tihe haigestumine, tihedad vigastused ja sportlaste puhul ka võistlustulemuste mitte paranemine. Mõlemad variandid – nii ala- kui ületreenimine – võivad jääda igapäevaelu virr-varri taustal endale märkamatuks, kuid ei jää märkamatuks meditsiinilisele aparatuurile ja süstemaatilist analüüsi tegevale spordiarstile.